Su ostukorv on hetkel tühi!
Autor: Kristin
Digimaal
Digimaal on üks võimalus võtta reisile kaasa kogu kunstistuudio. Ekraan ja üks pintsel on kõik, mida vaja (no ja paar äppi joonistamiseks ja maalimiseks ka).
Loo oma muuseumikogu
Muuseum on koht, kus tutvustatakse lugusid, säilitatakse, uuritakse ja näidatakse väärtuslikke ja ajaloolisi esemeid.
Saad rohkem teada, kui loed postitust “Mis koht on muuseum?”.
Oma muuseumi loomiseks:
- Vali 10 eset oma muuseumikogusse.
- Kirjuta iga museaali kohta väikesele sedelile selle nimetus jm vajalik info, kust see ese pärineb või mille jaoks seda kasutatakse ja aseta iga eseme juurde.
- Koosta oma muuseumikogust näitus.
- Joonista või kujunda arvutis plakat, mis kutsub külastajaid sinu näitusele.
- Ole giid oma näitusel ja tutvusta oma eksponaate publikule. Räägi nendest põnevaid lugusid!
Kadriorg Park Discovery Trail
Educational material
“Kadrioru Park Discovery Trail 24/7” is an educational material that allows you to get to know the park on your own by giving instructions and hints to pay attention to, but it is also a helper for teachers to conduct exciting outdoor lessons.
[dflip id=”12173″ ][/dflip]
The historic Kadriorg Park is one of the most species-rich conservation and green areas in the city of Tallinn and welcomes visitors throughout the year.
The educational material was prepared in cooperation with the staff of the Kadrioru Art Museum and Kardioru Park and with the support of the Estonian National Culture Foundation.
Learn and discover, be active and enjoy!
PDF is available in Estonian, English and Russian.
See at Eesti Kunstimuuseumi page (EST only) or download here English version:
Kadrioru pargi avastusrada
Õppematerjal
Kadrioru park on üks mitmekesiseima looduskooslusega roheala Tallinnas, mis pakub rohkelt rekreatsioonivõimalusi igale maitsele – nautlejale, kunstihuvilisele, sportijale, lõõgastujale, ajaloohuvilisele jne.
“Kadrioru pargi avastusrada 24/7” on õppematerjal, mis võimaldab pargiga tutvuda omal käel andes juhiseid ja vihjeid, mida millele tähelepanu pöörata, aga on ka abimees õpetajatele põnevate õuetundide läbiviimiseks.
Õppematerjal valmis koostöös Kadrioru kunstimuuseumi ja Kardioru Pargi töötajatega ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi toel.
Vaata ka Eesti Kunstimuuseumi kodulehelt või lae alla siit:
[dflip id=”10002″ ][/dflip]
Valmista ise paberit!
Taaskasuta vanapaberit ja tee sellest käsitööpaber, mida saad kasutada teistes kunstiprojektides, näiteks õnnitluskaartide või jõulukaartide valmistamisel.
Vaja läheb: vanapaber, saumikser, anum paberi leotamiseks ja purustamiseks, vesi, spetsiaalne võrguga raam või vett läbilaskev õhuke sile riie, vett imav sile riie.
- Võta anum ja sinna sisse rebi taaskasutuseks mõeldud paber väikesteks, umbes poole tikutopsi suurusteks või väiksemateks tükkideks.
- Vala tükikeste peale kuum vesi ja purusta paberitükid saumikseriga rohkes vees (külma vee kasutamisel jäta tükid enne purustamist vette mõneks ajaks ligunema). Õhukese paberi saamiseks mikserda kauem ja lisa rohkem vett.
- Võta spetsiaalne võrguga raam või laota vett imav riie koos vett läbilaskva riidega kandikule või mõnele muule tugevale alusele ja tõsta selle peale purustatud paberimass.
- Liiguta massi käega, nii et paberikiud läheksid liikvele ning tekiks ühtlase paksusega kiht.
- Pressi üleliigne vesi välja ja pööra raam kiire liigutusega tagurpidi siledale alusriidele kuivama. Ole ettevaatlik, märg mass võib kergelt laiali pudeneda.
- Jäta paber kuivama ja ära seda liiguta enne, kui sinu paber on täiesti kuiv. Kuivamine võtab aega 1 ööpäev. Kuivamise kiirendamiseks võid oma paberit föönitada või triikida läbi riide.
Paber
Paber on kirjutusmaterjal.
Sõna “paber” on tulnud kreeka keelest, kui kreeklased said valesti aru egiptlaste papüürusest. Tänapäeval kasutatava paberi sünnimaaks on Hiina. Legendi järgi leiutas paberi Cai Lun 105. aastal. Hiljem võeti see kasutusele ka Euroopas.
Paberit valmistatakse puudest saadavast hakkmassist ehk tselluloosist, mida töödeldakse kemikaalidega – lisatakse täiteained (savi, oksiidid, talk ja massi siduvad ained) ning liim, valgendatakse, pressitakse ja kuivatatakse.
Kõige väärtuslikumat paberit saab valmistada okaspuudest, kuna nende kiud on pikemad. Lehtpuude kiud on lühemad, sellest valmistatakse enamasti õhemat paberit (nt trükipaberit). Mida pikemad on kiud, seda tugevam ja vastupidavam on paber.
Looduslik paber?
Papp ja kartong
Paberist paksem ja tugevam on papp. Papp koosneb taimsetest kiududest. Papid erinevad paksuselt ja pinnatöötluselt. Erinevusi põhjustab ka papi valmistamiseks kasutatud kiudmaterjal: puitkaltsud, vanapaber, õlg, roog või turvas. Pappi kasutatakse näiteks pakendite valmistamiseks või esemete pakkimiseks.
Kartong on paks paber või õhemat sorti papp, mille grammkaal jääb 170–600 g/m2 vahemikku. Kartongi kasutatakse pakendite ja pisitrükiste (visiitkaardid, postkaardid, reklaamtrükised vm) valmistamiseks, kunsti- ja käsitöömaterjalina.
Lainepapp on mitmekihiline mahuline papp, mida kasutatakse õrnemate esemete ja mööbli pakkimisel, käsitöös ja kunstis. Pappi on saada erineva laine tihedusega, samuti eri värvitoones.
Vanapaber ja taaskasutus
Paberi taaskasutamiseks kogutakse paber kokku. Kokku kogutud paberit nimetatakse vanapaberiks. Vanapaber peenestatakse ja sellest valmistatakse uuesti paberit.
Peenestamise tulemusena muutuvad paberi kiud nõrgemaks ja lühemaks ning tänu sellele muutub ka paber nõrgemaks ja kvaliteet madalamaks. Kvaliteedi huvides lisatakse pabermassile puhast tselluloosikiudu. Paberikiu eluiga on 7-8 tsüklit.
Ebakvaliteetsest vanapaberist saab toota ka isoleermaterjali (tselluvilla), pressitud esemeid ning ka loomadele allapanu
Paberi valmistamine
Tooraine peenestatakse ja leotatakse ühtlaseks massiks. Seejärel segatakse seda ühtlase struktuuri saamiseks veega. Kasutades spetsiaalseid vahendeid, nõrutatakse üleliigne vesi. Viimasena paber kuivatatakse pressi all.
Vaata videot traditsioonilisest jaapani käsitööpaberi valmistamisest. Täpsemalt loe ja vaata selle 800-aasta vanuse paberivalmistamise traditsiooni kohta Kurotani Washi lehelt.
Paberit iseloomustavad tekstuur, faktuur, värv, paksus ja suurus, läbipaistvus, valgesus jne.
Paberi suurusi tähistatakse tähtede ja numbritega: A0, A1, A2, A3, A4 … A8.
Mida suurem on number, seda väiksem on paber.Paberi paksust tähistatakse grammkaaluna, mis on paberi raskus grammides ühe ruutmeetri kohta: 80 g / m2, 100 g / m2,
140 g / m2. Mida väiksem number, seda õhem on paber.Värvainete lisamisega on võimalik saada valget, mitmevärvilisi ja mustrilisi pabereid. Värvilisi pabereid on kahte sorti, on üleni värvilisi pabereid ja ainult pealtpoolt värviga kaetud pabereid.
Teised kirjutusmaterjalid
Paberi valmistamine puuseentest
alusta vaatamist 9:22
Papüürus
Papüürus on paks paberisarnane kirjutusmaterjal, mida saadakse papüürus-lõikheina säsist. Papüürust valmistati esmakordselt 4000 a. eKr
Pärgament
Pärgament on eriliselt töödeldud loomanahast vastupidav, hele, läbipaistmatu materjal. Pärgament on kasutusel 3. sajandist.
Loe pärgamendi valmistamise kohta Tallinna Linnaarhiivi pärgamenti tutvustavalt lehelt.
Kaltsupaber
Kaltsu- ehk pütipaber on linastest ja puuvillastest riidest valmistatud paber. Kaltsupaberit hakati kasutama 12. sajandil Euroopas.
Milleks tegeleda kunstiga?
Kunstiga tegelemiseks on mitmeid põhjuseid. Kõige olulisem neist on vajadus end väljendada, jõuda originaalse tulemuseni.
Kunstiga tegelemine arendab mõtlemise erinevaid tasandeid kaasates loovuse, kriitilise mõtlemise ja probleemilahendusoskuse ning aitab kaasa peenmotoorika arengule.
Peenmotoorika
Peenmotoorika on käte ja silmade koostöö, sõrmede liikumise nõtkus ja täpsus: esmalt haaramine, siis söömine, lõikamine, riietumine ning hiljem kirjutamine ja joonistamine. Uuringutest selgub, et needsamad lihtsatena tunduvad väikseid sõrmede ja labakäe piirkonna lihaseid aktiveerivad tegevused on tihedas seoses taju, mõtlemise, tähelepanu, mälu, kõne ja lugemisoskuse arenguga.
Sõrmede liikumise arengus on koolieelses eas, algklassides aga ka vanemas eas olulisel kohal tegevused, kus tuleb ühendada esemeid, sobitada omavahel osakesi, sorteerida või paigutada ümber eri kuju või suurusega väikeseid esemeid, seetõttu on soovitav tegeleda meisterdamisülesannetega.
Käelise tegevuse käigus loodud esemed ja kogetud emotsioonid on arengu jaoks tähtsad ning pakuvad eduelamust.
Loomeprotsess
Loomeprotsess kujutab endast tavaliselt sihipärast uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste loomist. Loomeprotsess võib esineda kõikides inimtegevuse valdkondades. Nii kunsti, helindite, kirjanduse kui ka inseneri ja teaduse loomeprotsess hõlmab aistinguid, taju, mõtlemist, assotsiatsioone, intuitsiooni, inspiratsiooni, kujutlust, probleemide lahendamist ja produtseerimist.
Kunstiga tegelemine käivitab loomeprotsessi, milles osalevad enamik inimese meeli.
Loovus
Loova mõtlemise piirid ulatuvad kujundlikust (visuaalsest) mõtlemisest kuni abstraktse (mentaalse) mõtlemiseni. Loomeprotsessist võtavad osa inimese kõik vaimsed jõud, eriti kujutlusvõime, selles esinevad ka õppimise ja mängu elemendid ning seda võib mõista sammude ahelana, mis on vajalik probleemi lahendamiseks.
Loovust sütitab inspiratsioon, kui kogu vaimujõu keskendumine loomingu objektile. Seda toetavad ka intuitsioon, kui tunnetuse vahetu, loogilist arutelu välistav külg ning assotsiatsioonid, kui indiviidi elu kestel tekkinud sidemeid psüühilise tegevuse ja või seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt.
Looming
Kujutav kunst peegeldab looja (kunstniku) elamusi ja tunnetusi nägemismeelega tajutavate kujundite kaudu. Kujutatav on looming.
Selleks, et midagi luua, peab see eelnevalt ette kujutatud olema. Kujutlus on loome “pooltoode” mille alusel midagi kujutada püütakse. Kujutleda võib nii pilti, helindit, süžeed, kontseptsiooni, hüpoteesi kui ka matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku, kuni nad välja kujunevad ehk kujundiks vormuvad. Seega loomeprotsess algab kujutluse tekkimisega ja lõpeb kujutamisega.
Looming hõlmab endas ka looja (tegija) individuaalseid omadusi ja tema “maitset”, mitmesuguseid omaksvõetud reegleid ja tõekspidamisi.
Loomingu teostus on piiratud tegija võimetega. Oma meelte ja pädevuste arendamine on üks eeldusi, mis aitab loomeprotsessis edukas olla.
Mis on kunst?
Sõna kunst saab kasutada laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiemas tähenduses, nimetuse kaunid kunstid all mõistetakse kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusikat, ilukirjandust, tantsu-, näite- ja filmikunsti. Kitsamas tähenduses paigutatakse mõiste kunst alla traditsioonilised kunstiliigid kujutav kunst (maalikunst, skulptuur, graafika), arhitektuur ja tarbekunst, aga ka uuemad visuaalse kunsti alaliigid nagu arvutikunst, fotokunst jne.
Sõna kunst on eesti keelde tulnud saksa keelest, kuid kasutatakse ka läänemeresoome algupära sõna taie. Sõnal kunst on eesti keeles mitu tähendust:
- kunst kui loominguline tegevus (kirjanduse, muusika, kujutava kunsti jne vallas), mille tulemusena sünnivad kunstiteosed;
- kunst kui oskus, meisterlikkus, vajalike võtete valdamine;
- kunst kunstlik, st mitteloomulik, tehislik.
Kunsti arengut ja muutumist läbi erinevate ajastute uurib kunstiajalugu.
Kunst tekkis koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi. Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks.
Tihti tajutakse kunstina selliseid inimeste tehtud või ümber kujundatud esemeid (artefakte), millel puudub praktiline otstarve. Loe edasi…
Nii kunsti mõiste kui kunstniku roll on aja jooksul läbi teinud muutusi. see on pidevas muutuses praegugi. Kunst on tihedalt seotud kultuuriga, mis on eri rahvastel ja rahvustel erinev.
Religioossel eesmärgil loodud esi-, vana- ja keskaja kunstiteosed polnud mõeldud eelkõige silmailuks, vaid teispoolse elu sisustamiseks, kõrgemate jõudude (jumala) mõjutamiseks või usuga seotud kujutelmade visualiseerimiseks. Jõukamate tellijate kaudu hakkas kunst levima ka kodudesse. Koduseinte kaunistamiseks loodud kunst ilmalikel teemadel oli esialgu mõeldud vaatamiseks üsna kitsale ringile. 19. sajandil rajati Euroopas hulk kunstimuuseume ja kujutava kunsti teosed pandi publikule vaatamiseks näitusesaalidesse, nii muutus kunst järjest populaarsemaks ka lihtrahva seas.
Suur muutus kunstiteose mõistes tuli 20. sajandil. Prantsuse-Ameerika kunstnik Marcel Duchamp leiutas mõiste ready-made ehk valmis objektide toomise näitusesaali. Tema 1917. aastal „Purskkaevu“ nime all esitletud teos, mis oli tegelikult tavaline pissuaar (vt foto üleval), põhjustas kunstimaailmas tõsise vapustuse. Ettekujutuse traditsioonilisest kunstiteosest on pea peale pööranud ning kunstiteose mõistet laiendanud arvuti- ja internetiajastu. Üldlevinud on tänapäeval nn institutsionaalne kunstiteooria ehk arusaam, et kunstiteos on see, mida kunstina pakutakse.
Kunsti analüüsides tuleb alati arvestada ajastut ja kultuuri eripärasid, mil taies loodi, see annab võtme kunstniku ja tema loomingu mõistmiseks just sellel ajahetkel. Iga kunstiteost tuleb vaadelda konkreetses ajas, et mõista tema tähendust ja rolli. Kunstiteoste tähtsus muutub ajaloos. On hulk näiteid, kuidas omal ajal tunnustatud kunstnikud ja imetletud maalid tänapäeval erilist huvi ei ärata või vastupidi – avastatakse päris uusi või hinnatakse ümber kunstiteoseid, mis varem tähelepanu pole pälvinud.
Marcel Duchamp. Puskkaev. 1917 Igal kunstiteosel on oma saatus. Enne muuseumi jõudmist ning kuulsaks saamist on teos reeglina olnud kellegi eravalduses. Mõne teose kuulsaks saamisele võivad kaasa aidata ka juhuslikud asjaolud (näiteks „Mona Lisa“ varastati Louvre`ist 1911. aastal ja järgnenud otsingute ning taasleidmise järel kasvas tema kuulsus tunduvalt).
Kes on kunstnik?
Igal ajajärgul on kunstiga tegelevatesse inimestesse suhtutud pisut erinevalt. Koopamaalide loomise ajastul oil kunst seotud usuga ja kunstnik oli omamoodi maag. Keskaja kunstnikud, kes valmistasid puust või kivist ilmekaid skulptuure ja püstitasid katedraale, ei pidanud ennast suurteks kunstnimeks vaid pigem meistriteks ja käsitöölisteks, kunst oli pigem ühislooming.
Suhtumine kunstniku kui suurde isiksusse kasvas renessansiajal (15.-16. saj), kui esile tõusid mitmed tunnustatud suured meistrid nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Uusajal kasvas kunstniku roll, kuid tema loominguline vabadus oli piiratud. Kunstnikud said tellimusi kirikult, kuningatelt ja aadlikelt ning pidid järgima nende soove ja maitset, samuti kunstis kehtivaid tavasid.
Ettekirjutatud normidest hakkas kunst ennast vabaks võitlema 19. sajandil. Eeskirju mitte järgivad kunstnikud ei leidnud esialgu tunnustust, nende töid ei ostetud ja nad pidid vaevlema puuduses. Heaks näiteks on siin praegu maailmakuulus Vincent van Gogh, kes müüs oma eluajal vaid ühe töö. Tänapäeval maksavad tema maalid miljoneid.
Nüüdisaja kunstniku rollid on mitmekesised. Kunstnikul on vabadus luua, mida ja kuidas ta soovib, kunstnik peab oskama ennast „müüa“ – ta peab orienteeruma reklaami- ja meediamaailmas, otsima oma töödele näituse- ja müügivõimalusi jne ja peab olema ühtlasi ka ettevõtja ja mänedžer.
