Su ostukorv on hetkel tühi!
Rubriik: Kunstivahendid
Paber
Paber on kirjutusmaterjal.
Sõna “paber” on tulnud kreeka keelest, kui kreeklased said valesti aru egiptlaste papüürusest. Tänapäeval kasutatava paberi sünnimaaks on Hiina. Legendi järgi leiutas paberi Cai Lun 105. aastal. Hiljem võeti see kasutusele ka Euroopas.
Paberit valmistatakse puudest saadavast hakkmassist ehk tselluloosist, mida töödeldakse kemikaalidega – lisatakse täiteained (savi, oksiidid, talk ja massi siduvad ained) ning liim, valgendatakse, pressitakse ja kuivatatakse.
Kõige väärtuslikumat paberit saab valmistada okaspuudest, kuna nende kiud on pikemad. Lehtpuude kiud on lühemad, sellest valmistatakse enamasti õhemat paberit (nt trükipaberit). Mida pikemad on kiud, seda tugevam ja vastupidavam on paber.
Looduslik paber?
Papp ja kartong
Paberist paksem ja tugevam on papp. Papp koosneb taimsetest kiududest. Papid erinevad paksuselt ja pinnatöötluselt. Erinevusi põhjustab ka papi valmistamiseks kasutatud kiudmaterjal: puitkaltsud, vanapaber, õlg, roog või turvas. Pappi kasutatakse näiteks pakendite valmistamiseks või esemete pakkimiseks.
Kartong on paks paber või õhemat sorti papp, mille grammkaal jääb 170–600 g/m2 vahemikku. Kartongi kasutatakse pakendite ja pisitrükiste (visiitkaardid, postkaardid, reklaamtrükised vm) valmistamiseks, kunsti- ja käsitöömaterjalina.
Lainepapp on mitmekihiline mahuline papp, mida kasutatakse õrnemate esemete ja mööbli pakkimisel, käsitöös ja kunstis. Pappi on saada erineva laine tihedusega, samuti eri värvitoones.
Vanapaber ja taaskasutus
Paberi taaskasutamiseks kogutakse paber kokku. Kokku kogutud paberit nimetatakse vanapaberiks. Vanapaber peenestatakse ja sellest valmistatakse uuesti paberit.
Peenestamise tulemusena muutuvad paberi kiud nõrgemaks ja lühemaks ning tänu sellele muutub ka paber nõrgemaks ja kvaliteet madalamaks. Kvaliteedi huvides lisatakse pabermassile puhast tselluloosikiudu. Paberikiu eluiga on 7-8 tsüklit.
Ebakvaliteetsest vanapaberist saab toota ka isoleermaterjali (tselluvilla), pressitud esemeid ning ka loomadele allapanu
Paberi valmistamine
Tooraine peenestatakse ja leotatakse ühtlaseks massiks. Seejärel segatakse seda ühtlase struktuuri saamiseks veega. Kasutades spetsiaalseid vahendeid, nõrutatakse üleliigne vesi. Viimasena paber kuivatatakse pressi all.
Vaata videot traditsioonilisest jaapani käsitööpaberi valmistamisest. Täpsemalt loe ja vaata selle 800-aasta vanuse paberivalmistamise traditsiooni kohta Kurotani Washi lehelt.
Paberit iseloomustavad tekstuur, faktuur, värv, paksus ja suurus, läbipaistvus, valgesus jne.
Paberi suurusi tähistatakse tähtede ja numbritega: A0, A1, A2, A3, A4 … A8.
Mida suurem on number, seda väiksem on paber.Paberi paksust tähistatakse grammkaaluna, mis on paberi raskus grammides ühe ruutmeetri kohta: 80 g / m2, 100 g / m2,
140 g / m2. Mida väiksem number, seda õhem on paber.Värvainete lisamisega on võimalik saada valget, mitmevärvilisi ja mustrilisi pabereid. Värvilisi pabereid on kahte sorti, on üleni värvilisi pabereid ja ainult pealtpoolt värviga kaetud pabereid.
Teised kirjutusmaterjalid
Paberi valmistamine puuseentest
alusta vaatamist 9:22
Papüürus
Papüürus on paks paberisarnane kirjutusmaterjal, mida saadakse papüürus-lõikheina säsist. Papüürust valmistati esmakordselt 4000 a. eKr
Pärgament
Pärgament on eriliselt töödeldud loomanahast vastupidav, hele, läbipaistmatu materjal. Pärgament on kasutusel 3. sajandist.
Loe pärgamendi valmistamise kohta Tallinna Linnaarhiivi pärgamenti tutvustavalt lehelt.
Kaltsupaber
Kaltsu- ehk pütipaber on linastest ja puuvillastest riidest valmistatud paber. Kaltsupaberit hakati kasutama 12. sajandil Euroopas.
Harilik pliiats
Grafiitsüdamikuga pliiats on kõige tüüpilisem vahend, mida kasutatakse kirjutamiseks ja joonistamiseks. Pliiatsi sees võib olla nii loodusliku päritoluga (leiukohad Indias, Sri Lankas, Kanadas, Vene Föderatsioonis) kui ka tehislik grafiit.
Hariliku pliiatsi märgistus
Pliiatsi tugevust märgistatakse tähtedega. Tähised on: “H” (hard ‘kõva’), “B” (black ‘must’), “F” (fine point ‘terav’). Mida suurem on number, seda kõvem või pehmem on pliiats. Tavaline kirjutuspliiats on “HB”
Kasuta joonistamisel erineva tugevusega pliiatseid. Pehmema (B) pliiatsiga saad hästi tumedad jooned ja sellega on hea varjutada, kuid ole pehme pliiatsiga töötades ettevaatlik, joonistatud pinda hõõrudes võib grafiit sattuda ka mujale paberi pinnale ja nii muutub töö määrdunuks. Kõvem (H) või keskmise pliiats (HB) teeb paberile heledamaid ja peenemaid jooni ja ei lähe nii kergelt laiali. Kirjutamiseks vali keskmise tugevusega pliiats.
Vaata videost, kuidas valmistatakse harilikke pliiatseid.
Pintsel
Pintsel on üks tähtsamatest kunstniku töövahenditest ja tihti kasutatakse seda ka kunstniku sümbolina. Pintslite ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Muistsed egiptlased maalisid pintslitega, täpselt nagu meie praegu.
Pintslite harjad valmistati taimsetest materjalidest nagu kõrrelised ja pilliroog, mis seoti nööriga kimpudesse.
Pintslid vanas Egiptuses Vaata videost, kuidas valmivad pintslid tänapäeval:
Värvid
Vanas Egiptuses saadi pigmendid ehk materjalid, mis värvidele värvi annavad, looduslikest ainetest – kivimitest ja mineraalidest. Need jahvatati peeneks pulbriks ja segati seejärel sideainega, millegagi, mis seda kõike koos hoidis, näiteks kummiaraabikuga.
Värvid hauakambrite seintele maalitud piltidel on säilitanud oma erksuse tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 a.
Kunstniku töövahendid Vanas-Egiptuses Kummiaraabik ehk araabia kumm on akaatsiapuu tardunud piimmahlast ehk vaigust saadav segu. Kummiaraabikut kasutatakse akvarellvärvide, guaššide ja tintide ja liimide valmistamisel. Lisaks kunstile kasutatakse kummiaraabikut ka meditsiinis, kosmeetikas, toiduainetööstuses (näiteks nätsudes, marmelaadis jm, tähis E414)
