Kunstistuudio – Braks Art

Minu jaoks on haiku eelkõige meelteseisund, aga samas ka lõbus harjutus loovuse arendamiseks ja ka keeleoskuse rikastamiseks. Haikut on võimalik igal ajahetkel oma mõtetes paika sättida, otsida õiget sõna või väljendit, mis sobiks. Mõned minu kirjutatud haikud, mis on ilmavalgust näinud, on siin lugemiseks. Haiku on jaapani päritoluga zen-budismi vaimsust kandev luulevorm, mille traditsioon ulatub 12. sajandisse, kuid alles 19. sajandil hakati seda 3-realist luuletust kutsuma haikuks. Haiku kasvas välja rohkete reeglitega kindlaksmääratud teemadel koostatud 17+14-silbilisest renga esimestest värsiridadest, mida koostasid ja komponeerisid mitmed budistlikud meistrid koos pikema aja jooksul.

Haiku järgib renga traditsioone ja klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist, kus silpide arv on vastavalt 5+7+5. Esimesed renga värsiread ehk hokku on olulise tähtsusega. Hokku on hoolikalt läbimõeldud ja moodustab ka eraldiseisva terviku, millele järgnevad rengas spontaansemad värsiread. Hokku annab luuletusele meeleolu ja tooni ning sisaldab võtmesõna või lõpetavat sõna kireji-t. 15-17. sajandil liikusid luuletaja Sōgi (1421-1502) ja Sōkan (1539/40) budistide esindajad, Matsuo Bashō (1644-1694), Uejima Onitsura (1661-1738) jt reeglitevabama ja populaarsema luulevormi haikai no renga poole, lähtudes siiski renga struktuurist, ja arendasid välja luulevormi, mis oli arusaadav ka lihtrahvale. Haikai no renga tõi värssidesse kujundeid pigem argipäevastest teemadest, mis aga vähendas renga spirituaalset olemust ja muutis selle luulevormi olemuse budistlike vaimuinimeste silmis maitsetuks.

19. sajandi lõpul Jaapani maailmale avanedes ilmnesid luuletraditsioonides ka läänest saabuvad mõjud, mis viisid spirituaalsed zen-budistlikud renga ja haikai no renga peaaegu täieliku hääbumiseni hoolimata selle aja suurmeistrite Yosa Buson (1716-1784) ja Kobayashi Issa (1762-1826) pingutustest Bashō algatatud hokku-traditsiooni jätkamisel. Igapäevastest asjadest kirjutava Läänemaailma luuletraditsioonide sissetungist jaapani värssidesse nägi kasu poeet Masaoka Shiki (1867-1902), kes tõstis esile hokku kui iseseisva luuletuse ja nimetas argipäevastest asjadest rääkivad värsiread haikuks andes sellega uue hingamise jaapani traditsioonide jätkumisele luules. Shiki kohaselt on haiku midagi ülemat, mida meie kujutluspilt võib luua argielust.

Traditsioonilisel haikul on kolm reeglit: see koosneb 5+7+5 silbist, selles on vihje aastaajale ning esimese, teise või kolmanda värsirea lõpus kasutatakse kireji-t ehk võtmesõna või lõpetavat sõna (see võib olla ka kirjavahemärk või paus), mis jagab värsiread kaheks eraldiseisvaks, kuid omavahel hästi seotud mõtteks ja annab haikule alatooni.

Vabamad ja Läänelikumad haikud on loobunud vihjele aastaajast ja kirjeldavad hetke elust enesest ka inimsuhete teemal ja kasutavad erinevait silpide arvu (3+5+3, üherealine, ühesõnaline, vertikaalne vorm, ringvorm, tõmblukk tühikureaga keskel).

Mõned näited erivormidest:

***

lily:
out of the water
out of itself

bass
picking bugs
off the moon
— Nick Virgilio, Selected Haiku, 1988

***

Whitecaps on the bay:
A broken signboard banging
In the April wind.
— Richard Wright, collected in Haiku: This Other World, 1998

***

meteor shower…
a gentle wave
wets our sandals
— Michael Dylan Welch, HSA Newsletter XV:4, Autumn 2000

***

an icicle the moon drifting through it
— Matsuo Allard, Bird Day Afternoon, High/Coo Press, 1978

***

tundra
— Cor van den Heuvel, the window-washer’s pail, 1963