Kes on kunstnik?

Igal ajajärgul on kunstiga tegelevatesse inimestesse suhtutud pisut erinevalt. Koopamaalide loomise ajastul oil kunst seotud usuga ja kunstnik oli omamoodi maag. Keskaja kunstnikud, kes valmistasid puust või kivist ilmekaid skulptuure ja püstitasid katedraale, ei pidanud ennast suurteks kunstnimeks vaid pigem meistriteks ja käsitöölisteks, kunst oli pigem ühislooming.

Suhtumine kunstniku kui suurde isiksusse kasvas renessansiajal (15.-16. saj), kui esile tõusid mitmed tunnustatud suured meistrid nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Uusajal kasvas kunstniku roll, kuid tema loominguline vabadus oli piiratud. Kunstnikud said tellimusi kirikult, kuningatelt ja aadlikelt ning pidid järgima nende soove ja maitset, samuti kunstis kehtivaid tavasid.

Ettekirjutatud normidest hakkas kunst ennast vabaks võitlema 19. sajandil. Eeskirju mitte järgivad kunstnikud ei leidnud esialgu tunnustust, nende töid ei ostetud ja nad pidid vaevlema puuduses. Heaks näiteks on siin praegu maailmakuulus Vincent van Gogh, kes müüs oma eluajal vaid ühe töö. Tänapäeval maksavad tema maalid miljoneid.

Nüüdisaja kunstniku rollid on mitmekesised. Kunstnikul on vabadus luua, mida ja kuidas ta soovib, kunstnik peab oskama ennast „müüa“ – ta peab orienteeruma reklaami- ja meediamaailmas, otsima oma töödele näituse- ja müügivõimalusi jne ja peab olema ühtlasi ka ettevõtja ja mänedžer.