Kunstiga tegelemiseks on mitmeid põhjuseid. Kõige olulisem neist on vajadus end väljendada, jõuda originaalse tulemuseni.

Kunst käivitab loomeprotsessi, milles osalevad enamik inimese meeli. Loomeprotsess on seotud tegelikkuse või nähtumuse tunnetuse ja kujutlusega.

Loomeprotsess kujutab endast tavaliselt sihipärast uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste loomist. Loomeprotsess võib esineda kõikides inimtegevuse valdkondades. Nii kunsti, helindite, kirjanduse kui ka inseneri ja teaduse loomeprotsess hõlmab aistinguid, taju, mõtlemist, assotsiatsioone, intuitsiooni, inspiratsiooni, kujutlust, probleemide lahendamist ja produtseerimist.

Kujutav kunst peegeldab tunnetatavat ja kunstniku elamusi nägemismeelega tajutavate kujundite kaudu.

Kunstiga tegelemine arendab mõtlemise erinevaid tasandeid kaasates loovuse, kriitilise mõtlemise ja probleemilahendusoskuse ning aitab kaasa peenmotoorika arengule. Loova mõtlemise piirid ulatuvad kujundlikust (visuaalsest) mõtlemisest kuni abstraktse (mentaalse) mõtlemiseni. Loomeprotsessist võtavad osa inimese kõik vaimsed jõud, eriti kujutlusvõime, selles esinevad ka õppimise ja mängu elemendid ning seda võib mõista sammude ahelana, mis on vajalik probleemi lahendamiseks.

Selleks, et midagi luua peab see eelnevalt ette kujutatud ehk kujutletud olema. Kujutlus on loome “pooltoode” mille alusel midagi kujutada püütakse. Kujutleda võib nii pilti, helindit, süžeed, kontseptsiooni, hüpoteesi kui ka matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku, kuni nad välja kujunevad ehk kujundiks vormuvad. Seega loomeprotsess algab kujutluse tekkimisega ja lõpeb kujutamisega.

Loovust sütitab inspiratsioon, kui kogu vaimujõu keskendumine loomingu objektile. Seda toetavad ka intuitsioon, kui tunnetuse vahetu, loogilist arutelu välistav külg ning assotsiatsioonid, kui indiviidi elu kestel tekkinud sidemeid psüühilise tegevuse ja või seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt.

Peenmotoorika on käte ja silmade koostöö, sõrmede liikumise nõtkus ja täpsus: esmalt haaramine, siis söömine, lõikamine, riietumine ning hiljem kirjutamine ja joonistamine. Uuringutest selgub, et needsamad lihtsatena tunduvad väikseid sõrmede ja labakäe piirkonna lihaseid aktiveerivad tegevused on tihedas seoses taju, mõtlemise, tähelepanu, mälu, kõne ja lugemisoskuse arenguga.

Sõrmede liikumise arengus on koolieelses eas, algklassides aga ka vanemas eas olulisel kohal tegevused, kus tuleb ühendada esemeid, sobitada omavahel osakesi, sorteerida või paigutada ümber eri kuju või suurusega väikeseid esemeid, seetõttu on soovitav tegeleda meisterdamisülesannetega. Käelise tegevuse käigus loodud esemed ja kogetud emotsioonid on arengu jaoks tähtsad ning pakuvad eduelamust.

Looming hõlmab endas ka looja (tegija) individuaalseid omadusi ja tema “maitset”, mitmesuguseid omaksvõetud reegleid ja tõekspidamisi. Loomingu teostus on piiratud tegija võimetega. Oma meelte ja pädevuste arendamine on üks eeldusi, mis aitab loomeprotsessis edukas olla.