Maaliseeria: Linnud 2023-2025

Mets on minu teine kodu – koht, kus õhk lõhnab männiokastest ja sammaldest, tuul sosistab puulatvades ning iga oksavõra peidab endas elu. Just sealt sündis ka minu uus akvarellide sari, mis on pühendatud Põhjamaade metsalindudele – neile väikestele värvilistele imedele, keda kohtame tihti vaid vilksamisi.

Kes need minu muusad on?

🎨 Suur kirjurähn – metsade trummar. Kui akvarellipaberil hakkas rähni punane müts ja musta-valge kirju sulestik elama, kuulsin peas kohe tuttavat trrr-trrr-trrr rütmi. Kas teadsid, et rähni kolju on kui sisseehitatud amort? Ta toksib puid kuni 20 korda sekundis ilma peavalu saamata!

🎨 Puukoristaja – väike, aga vapustavalt osav ronija. Teda maalides püüdsin edasi anda seda hetke, kui ta nagu akrobaat mööda puutüve pea alaspidi alla tuhiseb. Metsas tundub ta vahel nagu väike ninakas naabrimees, kes kõiki uudiseid teab ja valjusti kommenteerib.

🎨 Siisike – pisike rohekas-kollakas päikeselaik oksal. Üks neist poseeris mulle pikalt, nagu kontrolliks mu kompositsiooni – kui värv läks tema arvates liiga tumedaks, lendas ta demonstratiivselt oksale, kus päike temast väikese laigu tegi, ise laulis: “Vaata, kunstnik, valgus! rõõm! Kollast juurde!”

🎨 Siidisaba – safiirist silmad, siidine saba – tõeline metsade dändi. Nad saabuvad alati parvena – siidiselt läikivad, kollased täpid sabas nagu väikesed pärlid. Pihlakas on siidisaba parim sõber… ja vahel ka kiusatus. Oksad pihlakamarjadest rasked, õhk külm, aga nemad teevad sellest peo, maitstes iga marja nii, nagu oleks tegemist metsarestoraniga. Üks linduist jäi mulle pikemalt otsa vaatama, oranž mari nokas, ja ma vannun, et tema pilk ütles: “Pane see kindlasti pildile!”

Miks just akvarell?

Akvarell on kapriisne, voolav ja aus. Vesi teeb vahel täpselt seda, mida ise tahab – täpselt nagu linnud looduses. Ma ei saa neid sundida, ainult jälgida ja lasta värvil kujuneda. Iga töö sünnib väikesest juhusest ja suurest südamest.

Loodus on täis väikesi imesid. Mina püüan neid kinni pintsli ja paberiga.