Autor: Kristin

  • Maaliseeria: Linnud 2023-2025

    Mets on minu teine kodu – koht, kus õhk lõhnab männiokastest ja sammaldest, tuul sosistab puulatvades ning iga oksavõra peidab endas elu. Just sealt sündis ka minu uus akvarellide sari, mis on pühendatud Põhjamaade metsalindudele – neile väikestele värvilistele imedele, keda kohtame tihti vaid vilksamisi.

    Kes need minu muusad on?

    🎨 Suur kirjurähn – metsade trummar. Kui akvarellipaberil hakkas rähni punane müts ja musta-valge kirju sulestik elama, kuulsin peas kohe tuttavat trrr-trrr-trrr rütmi. Kas teadsid, et rähni kolju on kui sisseehitatud amort? Ta toksib puid kuni 20 korda sekundis ilma peavalu saamata!

    🎨 Puukoristaja – väike, aga vapustavalt osav ronija. Teda maalides püüdsin edasi anda seda hetke, kui ta nagu akrobaat mööda puutüve pea alaspidi alla tuhiseb. Metsas tundub ta vahel nagu väike ninakas naabrimees, kes kõiki uudiseid teab ja valjusti kommenteerib.

    🎨 Siisike – pisike rohekas-kollakas päikeselaik oksal. Üks neist poseeris mulle pikalt, nagu kontrolliks mu kompositsiooni – kui värv läks tema arvates liiga tumedaks, lendas ta demonstratiivselt oksale, kus päike temast väikese laigu tegi, ise laulis: “Vaata, kunstnik, valgus! rõõm! Kollast juurde!”

    🎨 Siidisaba – safiirist silmad, siidine saba – tõeline metsade dändi. Nad saabuvad alati parvena – siidiselt läikivad, kollased täpid sabas nagu väikesed pärlid. Pihlakas on siidisaba parim sõber… ja vahel ka kiusatus. Oksad pihlakamarjadest rasked, õhk külm, aga nemad teevad sellest peo, maitstes iga marja nii, nagu oleks tegemist metsarestoraniga. Üks linduist jäi mulle pikemalt otsa vaatama, oranž mari nokas, ja ma vannun, et tema pilk ütles: “Pane see kindlasti pildile!”

    Miks just akvarell?

    Akvarell on kapriisne, voolav ja aus. Vesi teeb vahel täpselt seda, mida ise tahab – täpselt nagu linnud looduses. Ma ei saa neid sundida, ainult jälgida ja lasta värvil kujuneda. Iga töö sünnib väikesest juhusest ja suurest südamest.

    Loodus on täis väikesi imesid. Mina püüan neid kinni pintsli ja paberiga.

  • Olgem mõistlikud!

    Looduslikud niidud on rikkalikud ökosüsteemid. Need on koduks nii tavalistele kui ka haruldastele taime-, seene-, looma-, linnu- putukaliikidele, ja meile, inimestele, eluliselt tähtsad. Niitudel elavad tolmeldajaid – mesilased, liblikad ja lugematul hulgal teisi putukaid, kelle “töö” tagab meile mitte ainult tervisliku toitumise, vaid ka kogu meie planeedi ellujäämise. Kahjuks on inimasustuse laienemine ja intensiivsed põllumajandustavad nagu monokultuuride kasvatamine ja kemikaalide rohke kasutamine saagikuse eesmärgil need õrnad elupaigad “tühjaks imenud”. Umbrohu- ja kahjuritevaba põld võib küll näida esteetiliselt puhtana, kuid need on sisutühjad, neis puudub elu ja metsik ilu – tabamata ime, mida me kõik leida soovime.

    Kas teadsid, et rikutud põldude taastamine niitudeks on võimalik pikaajalise hoolitsusega, see nõuab 6–10 aastat pühendumist. Bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ei tähenda põllumajanduse või toidukasvatamise peatamist, vaid see nõuab tasakaalu. Tänased jätkusuutlikud valikud tagavad elava maastiku ka homseks. Olgem mõistlikud ja tehkem valikuid, mis säästavad meid kõiki.

    Niidul

    Õli ja akrüülmaalid 2010-2024

    Niidud kingivad meile ka ilu: õitsemise või närbumise hetk, see on see ime, mida mina tabada püüan. Lisaks maalimisele dokumenteerin niitude elavat ilu ka fotograafia kaudu. Minu taimestiku, loomastiku ja seente fotokollektsiooni, mis on algispiratsiooniks minu maalidele ja teistele teostele, näed Kakusalu Instagramis.

  • Linoollõige

    Sarnaselt puulõikele, on linoollõige kunstilise reljeeftrüki tehnika, mille eesmärk on kujutiste reprodutseerimine paberile, papile või kangale, kasutades sobivast linoleumist või kummist graveerimise teel saadud matriitsi. Kujutise reljeef lõigatakse ja graveeritakse linoleumi pinna sisse spetsiaalsete peitlitega ja lõikenugadega. Pind kaetakse õhukese värvikihiga ja vajutatakse trükitavale materjalile trükipressi või käsitrüki meetodil. Trükib reljeefi kõrgem osa, ehk siis lõikamata pind, kujutis tuleb alati peegelpildis.

    Tehnika võimaldab ühte pilti korduvalt produtseerida, kuid iga pressitud tõmmis erineb eelnevast oma iseloomu poolest olenevalt kasutatud värvitoonist, värvikogusest, trükitavast materjalist ja survest, mida avaldatakse jäljendi pressimisel ning veel mitmetest pisidetailidest, mida mõjutab ka juhuslikkus.

    Võimalik on trükkida ka mitmevärvilisi teoseid. Minu tööd on peamiselt monokroomsed.

  • Teel, kaljudel ja lõuendil

    Üks minu suurimaid rõõme kunstnikuna pole mitte ainult aeg, mille veedan pintslit käes hoides, vaid seiklused, mis mind sinna viivad. Meie pere suvine elustiil on elu ratastel. Tervet maaliateljeed korraga autokaravani ära ei mahuta, aga mõned maalitarbed on mul igaks juhuks alati kaasas juhuks, kui tuleb mõni “vabam” hetk mälupiltide kogumises ja on aega mõni ka paberil jäädvustada.

    Need kogemused meenutavad mulle, et kunst ei sünni stuudiovaikusest. Hetked või kogemused maa ja taeva vahel kaljuseinal, mässavates merelainetes või mändide vaikuses — alati kaasas naer, liikumine ja pere armastus.

    Elu, mis toimub õues!

    One of my greatest joys as an artist isn’t just the time I spend with a brush in hand — it’s the adventures that lead me there. Our family has fully embraced a life powered by curiosity and fresh air: van camping, plein air painting for me, rock climbing for my son, and kite surfing for my husband.

    At first, these passions seemed like separate worlds — one rooted in careful observation, another in vertical challenge, and yet another in the wild pull of wind and water. But somewhere along the winding roads and coastal breezes, we discovered how beautifully they fit together.

    While my son scales cliffs and pursues his next route, I set up my easel nearby, chasing the changing light and capturing the landscape around us. And when we trade mountains for shoreline, my husband dances with the wind across the waves — a vibrant blur of color against sunlit water — as I paint the rhythms of the sea.

    These experiences remind me that art doesn’t always live in the quiet of a studio. Sometimes it’s found halfway up a canyon wall, soaring over white-capped waves, or tucked in the shadow of tall pines — always accompanied by laughter, motion, and the love of family.

    Life that happens outdoors!

    Dolina Będkowska, 2023

  • Geeltrükk

    Gelli-print ehk geeltrükk on kaasaegne monotüüpia, mille iseloomulikuks tunnuseks on pigmentülekande ainulaadsus, ühekordsus, mitte-korratav trükiplaat, erinevalt näiteks lino-, siidi- või kõrgtrükist.
    Geeltrükis kasutatakse kujutise loomiseks ja paberile kandmiseks pehmet, kummilaadset plaati (nn gelli plate) . See tehnika on väga populaarne tänu oma lihtsusele ja loomingulistele võimalustele.

    Põhimõte:

    1. Plaadi ettevalmistusgelli plate on elastne ja veidi kleepuv plaat. Sellele kantakse värv või pigment.
    2. Kujutise loomine – värvile saab teha mustreid erinevate tööriistadega (nt pintslid, spaatlid, tekstuuripaber, šabloonid).
    3. Värvi ülekandmine – trükitav materjal surutakse plaadi peale ja vajutatakse kergelt, et pigment üle kanduks.
    4. Tulemuseks unikaalne kunstiteos – iga trükk on ainulaadne ja kordumatu. Sama tulemust on enmasti võimatu korrata, sest värv kantakse plaadile juhusliku või käsitsi loodud kujutisena. Geeltrüki puhul saab mõnikord teha monotüüpiale tüüpiliselt ka kerge teise trüki (nn ghost print), aga teine trükk samalt plaadilt ei ole enam sama — see on nõrgem või hoopis teistsugune kujutis.

    Omadused:

    • Sobib kiireks ja loominguliseks tööks, ka algajatele.
    • Saab kasutada erinevaid värve: akrüül, guašš, tint.
    • Võimaldab kihilisi ja tekstuuririkkaid kujutisi.

    Geelplaati on ka ise võimalik kodusel meetodil valmistada kasutades selleks želatiini ja glütseriini. Isevalmistatud geelplaat ei ole nii vastupidav (eriti ohtlikud on teravad esemed), kuid ajab asja ära. Allpoololevad maalid on loodud just isetehtud geelplaadi abil.

    Monotüüpiaseeria “Vaikus”

    Akrüül paberil, 2023

    Monotüüpiaseeria “Ohakal on vägi”

    2022, akrüül ja värvipliiats paberil 21 x 30 cm (8.3 x 11.8 in)

  • Kadrioru pargi avastusraja tööleht

    Kadrioru park on üks mitmekesiseima looduskooslusega roheala Tallinnas, mis pakub rohkelt rekreatsioonivõimalusi igale maitsele – nautlejale, kunstihuvilisele, sportijale, lõõgastujale, ajaloohuvilisele jne.

    “Kadrioru pargi avastusrada 24/7” on õppematerjal, mis võimaldab pargiga tutvuda omal käel andes juhiseid ja vihjeid, mida millele tähelepanu pöörata, aga on ka abimees õpetajatele põnevate õuetundide läbiviimiseks.

    Õppematerjal valmis koostöös Kadrioru kunstimuuseumi ja Kardioru Pargi töötajatega ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi toel.

    PDF on saadaval eesti-, inglise- ja venekeelsena. Lae alla estikeelne versioon Eesti Kunstimuuseumi kodulehelt või inglisekeelne versioon siit:

  • Experimental graphics

    Cyanotype + screen printing = amazing results.

    Just to treat myself, I sometimes attend art classes that give me a fresh angle on my practice. This time, it opened up a chance to combine fast, playful, and experimental graphic techniques. I’m not sure if cyanotype is my way, but it definitely widened my toolbox with a simple technique that sings an ode to the colour blue. One of my previous sketches found a new life as “Yin & Yang.” You can find more images from this course — including my work — in the Estonian Academy of Art course gallery.

    Yin & Yang, cyanotype and screen printing, 2020

    Sour me, cyanotype and screen printing, 2020

  • Haiku

    Minu jaoks on haiku eelkõige meelteseisund, aga samas ka lõbus harjutus loovuse arendamiseks ja ka keeleoskuse rikastamiseks. Haikut on võimalik igal ajahetkel oma mõtetes paika sättida, otsida õiget sõna või väljendit, mis sobiks. Mõned minu kirjutatud haikud, mis on ilmavalgust näinud, on siin lugemiseks. Haiku on jaapani päritoluga zen-budismi vaimsust kandev luulevorm, mille traditsioon ulatub 12. sajandisse, kuid alles 19. sajandil hakati seda 3-realist luuletust kutsuma haikuks. Haiku kasvas välja rohkete reeglitega kindlaksmääratud teemadel koostatud 17+14-silbilisest renga esimestest värsiridadest, mida koostasid ja komponeerisid mitmed budistlikud meistrid koos pikema aja jooksul.

    Haiku järgib renga traditsioone ja klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist, kus silpide arv on vastavalt 5+7+5. Esimesed renga värsiread ehk hokku on olulise tähtsusega. Hokku on hoolikalt läbimõeldud ja moodustab ka eraldiseisva terviku, millele järgnevad rengas spontaansemad värsiread. Hokku annab luuletusele meeleolu ja tooni ning sisaldab võtmesõna või lõpetavat sõna kireji-t. 15-17. sajandil liikusid luuletaja Sōgi (1421-1502) ja Sōkan (1539/40) budistide esindajad, Matsuo Bashō (1644-1694), Uejima Onitsura (1661-1738) jt reeglitevabama ja populaarsema luulevormi haikai no renga poole, lähtudes siiski renga struktuurist, ja arendasid välja luulevormi, mis oli arusaadav ka lihtrahvale. Haikai no renga tõi värssidesse kujundeid pigem argipäevastest teemadest, mis aga vähendas renga spirituaalset olemust ja muutis selle luulevormi olemuse budistlike vaimuinimeste silmis maitsetuks.

    19. sajandi lõpul Jaapani maailmale avanedes ilmnesid luuletraditsioonides ka läänest saabuvad mõjud, mis viisid spirituaalsed zen-budistlikud renga ja haikai no renga peaaegu täieliku hääbumiseni hoolimata selle aja suurmeistrite Yosa Buson (1716-1784) ja Kobayashi Issa (1762-1826) pingutustest Bashō algatatud hokku-traditsiooni jätkamisel. Igapäevastest asjadest kirjutava Läänemaailma luuletraditsioonide sissetungist jaapani värssidesse nägi kasu poeet Masaoka Shiki (1867-1902), kes tõstis esile hokku kui iseseisva luuletuse ja nimetas argipäevastest asjadest rääkivad värsiread haikuks andes sellega uue hingamise jaapani traditsioonide jätkumisele luules. Shiki kohaselt on haiku midagi ülemat, mida meie kujutluspilt võib luua argielust.

    Traditsioonilisel haikul on kolm reeglit: see koosneb 5+7+5 silbist, selles on vihje aastaajale ning esimese, teise või kolmanda värsirea lõpus kasutatakse kireji-t ehk võtmesõna või lõpetavat sõna (see võib olla ka kirjavahemärk või paus), mis jagab värsiread kaheks eraldiseisvaks, kuid omavahel hästi seotud mõtteks ja annab haikule alatooni.

    Vabamad ja Läänelikumad haikud on loobunud vihjele aastaajast ja kirjeldavad hetke elust enesest ka inimsuhete teemal ja kasutavad erinevait silpide arvu (3+5+3, üherealine, ühesõnaline, vertikaalne vorm, ringvorm, tõmblukk tühikureaga keskel).

    Mõned näited erivormidest:

    ***

    lily:
    out of the water
    out of itself

    bass
    picking bugs
    off the moon
    — Nick Virgilio, Selected Haiku, 1988

    ***

    Whitecaps on the bay:
    A broken signboard banging
    In the April wind.
    — Richard Wright, collected in Haiku: This Other World, 1998

    ***

    meteor shower…
    a gentle wave
    wets our sandals
    — Michael Dylan Welch, HSA Newsletter XV:4, Autumn 2000

    ***

    an icicle the moon drifting through it
    — Matsuo Allard, Bird Day Afternoon, High/Coo Press, 1978

    ***

    tundra
    — Cor van den Heuvel, the window-washer’s pail, 1963

    ***

    beneath
    leaf mold
    stone
    cool
    stone
    — Marlene Wills, the old tin roof, 1976

    ***

                     buoyed up    on the rising tide
    a fleet of head boards    bang the wall
    — John Carley, Magma No 19, 2001

    *Teksti koostamisel on kasutatud Briti Muuseumi 2002. a. väljaannet “Haiku”, mille koostajaks on David Cobb.

  • Kunstiprojekt “Vorm on norm?”

    Graafikanäitus:

    Tallinna Ülikooli Tallinna galeriis (05.2019 – 09.2019)
    Tallinna Ülikooli kohvikus “Oaas” (10.2019 – 05.2021)

    Vormimuutustega toimetulek on keskkonnaga kohastumus. Inimese eeliseks on vabadus valida vormis ja vormitu oleku vahel, vormi muuta või normeeritud keskkonda vahetada.

    Kas see on normaalne?

    Inspiratsiooni teosele andis iluaiandus, mis tekitas esteetilise küsimuse, mida peetakse ilusaks – kas väetatud ja pügatud dekoratiivtaime või piiranguteta keskkonnas kasvanud puud? Ühe ja sama liigi vorm võib sõltuvalt eesmärgist oluliselt erineda, kõik oleneb sellest, mida me võrselt ootame ja kus ta kasvab. Loodusele omane originaalsus ja mitmekesisus ilmneb igas isendis, vormi määrab ära keskkond.

    Kas vorm on norm?

    Teos kannab endas eksistentsiaalset olemuse ja näivuse küsimust, mis tekkisid läbi hariduse ja kasvatuse mõtestamise. Iga unikaalne isend on vastasmõjus keskkonnaga.

    Kumb kumba mõjutab?

    Kas tegelikkus on see, mis vaatajale paistab või see, mida vaatajale paista lastakse? Kas kõik on kohe pealtnäha nähtav või on veel midagi peidus? Kuidas mõjutab vaatlejat või vaadeldavat keskkond? Missuguseks vormib meid kool ja missuguste normidega me elus peame arvestama? Kas vorm on norm? Mida peab ühiskond on normaalseks, kuhu tõmmata piir esteetikas? Kas juhinduda sotsiaalsete heakskiidetud tavade järgi või on lummavam metsik olemus ja isekasvamine?

    Vaata ja sa näed kaugemale!

    2019, segatehnika, á 62,5 x 45 cm (24.6 x 17.7 in)

  • Allergic to milk

    See on mu töös kõige lõbusam osa! Disainer Tim Bluz esitles oma kollektsiooni „Allergic to Milk”, mis ületas kõik ootused. „Kui ma ei saa piima juua, siis ma saan seda kanda!” ütles ta. Tema kollektsiooni inspiratsiooniks oli Eesti piimatoodete pakendikujundus.

    Tehniline teostus ja ettevalmistused algasid mitu kuud enne moeshow’d—ideed, visandid, kanganäidised, ebaõnnestumiste ja kordaminekud… Lõpptulemuse laval nägemine oli tunduvalt muljetavaldavam kui mis tahes kujutis arvutiekraanil.

    Suur aitäh Timile, et ta mind kaasas ja usaldas. Mul oli tõeline au olla osa lavatagusest jõust.

    Loe uudist ja vaata fotosid Anne ja Stiili Delfi lugu

    Fotograaf: Maksim Toome

error: 2025 © Copyright Kristin Braks