Rubriik: Muu

  • Maaliseeria: Linnud 2023-2025

    Mets on minu teine kodu – koht, kus õhk lõhnab männiokastest ja sammaldest, tuul sosistab puulatvades ning iga oksavõra peidab endas elu. Just sealt sündis ka minu uus akvarellide sari, mis on pühendatud Põhjamaade metsalindudele – neile väikestele värvilistele imedele, keda kohtame tihti vaid vilksamisi.

    Kes need minu muusad on?

    🎨 Suur kirjurähn – metsade trummar. Kui akvarellipaberil hakkas rähni punane müts ja musta-valge kirju sulestik elama, kuulsin peas kohe tuttavat trrr-trrr-trrr rütmi. Kas teadsid, et rähni kolju on kui sisseehitatud amort? Ta toksib puid kuni 20 korda sekundis ilma peavalu saamata!

    🎨 Puukoristaja – väike, aga vapustavalt osav ronija. Teda maalides püüdsin edasi anda seda hetke, kui ta nagu akrobaat mööda puutüve pea alaspidi alla tuhiseb. Metsas tundub ta vahel nagu väike ninakas naabrimees, kes kõiki uudiseid teab ja valjusti kommenteerib.

    🎨 Siisike – pisike rohekas-kollakas päikeselaik oksal. Üks neist poseeris mulle pikalt, nagu kontrolliks mu kompositsiooni – kui värv läks tema arvates liiga tumedaks, lendas ta demonstratiivselt oksale, kus päike temast väikese laigu tegi, ise laulis: “Vaata, kunstnik, valgus! rõõm! Kollast juurde!”

    🎨 Siidisaba – safiirist silmad, siidine saba – tõeline metsade dändi. Nad saabuvad alati parvena – siidiselt läikivad, kollased täpid sabas nagu väikesed pärlid. Pihlakas on siidisaba parim sõber… ja vahel ka kiusatus. Oksad pihlakamarjadest rasked, õhk külm, aga nemad teevad sellest peo, maitstes iga marja nii, nagu oleks tegemist metsarestoraniga. Üks linduist jäi mulle pikemalt otsa vaatama, oranž mari nokas, ja ma vannun, et tema pilk ütles: “Pane see kindlasti pildile!”

    Miks just akvarell?

    Akvarell on kapriisne, voolav ja aus. Vesi teeb vahel täpselt seda, mida ise tahab – täpselt nagu linnud looduses. Ma ei saa neid sundida, ainult jälgida ja lasta värvil kujuneda. Iga töö sünnib väikesest juhusest ja suurest südamest.

    Loodus on täis väikesi imesid. Mina püüan neid kinni pintsli ja paberiga.

  • Haiku

    Minu jaoks on haiku eelkõige meelteseisund, aga samas ka lõbus harjutus loovuse arendamiseks ja ka keeleoskuse rikastamiseks. Haikut on võimalik igal ajahetkel oma mõtetes paika sättida, otsida õiget sõna või väljendit, mis sobiks. Mõned minu kirjutatud haikud, mis on ilmavalgust näinud, on siin lugemiseks.

    Haiku on jaapani päritoluga zen-budismi vaimsust kandev luulevorm, mille traditsioon ulatub 12. sajandisse, kuid alles 19. sajandil hakati seda 3-realist luuletust kutsuma haikuks. Haiku kasvas välja rohkete reeglitega kindlaksmääratud teemadel koostatud 17+14-silbilisest renga esimestest värsiridadest, mida koostasid ja komponeerisid mitmed budistlikud meistrid koos pikema aja jooksul.

    Haiku järgib renga traditsioone ja klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist, kus silpide arv on vastavalt 5+7+5. Esimesed renga värsiread ehk hokku on olulise tähtsusega. Hokku on hoolikalt läbimõeldud ja moodustab ka eraldiseisva terviku, millele järgnevad rengas spontaansemad värsiread. Hokku annab luuletusele meeleolu ja tooni ning sisaldab võtmesõna või lõpetavat sõna kireji-t. 15-17. sajandil liikusid luuletaja Sōgi (1421-1502) ja Sōkan (1539/40) budistide esindajad, Matsuo Bashō (1644-1694), Uejima Onitsura (1661-1738) jt reeglitevabama ja populaarsema luulevormi haikai no renga poole, lähtudes siiski renga struktuurist, ja arendasid välja luulevormi, mis oli arusaadav ka lihtrahvale. Haikai no renga tõi värssidesse kujundeid pigem argipäevastest teemadest, mis aga vähendas renga spirituaalset olemust ja muutis selle luulevormi olemuse budistlike vaimuinimeste silmis maitsetuks.

    19. sajandi lõpul Jaapani maailmale avanedes ilmnesid luuletraditsioonides ka läänest saabuvad mõjud, mis viisid spirituaalsed zen-budistlikud renga ja haikai no renga peaaegu täieliku hääbumiseni hoolimata selle aja suurmeistrite Yosa Buson (1716-1784) ja Kobayashi Issa (1762-1826) pingutustest Bashō algatatud hokku-traditsiooni jätkamisel. Igapäevastest asjadest kirjutava Läänemaailma luuletraditsioonide sissetungist jaapani värssidesse nägi kasu poeet Masaoka Shiki (1867-1902), kes tõstis esile hokku kui iseseisva luuletuse ja nimetas argipäevastest asjadest rääkivad värsiread haikuks andes sellega uue hingamise jaapani traditsioonide jätkumisele luules. Shiki kohaselt on haiku midagi ülemat, mida meie kujutluspilt võib luua argielust.

    Traditsioonilisel haikul on kolm reeglit: see koosneb 5+7+5 silbist, selles on vihje aastaajale ning esimese, teise või kolmanda värsirea lõpus kasutatakse kireji-t ehk võtmesõna või lõpetavat sõna (see võib olla ka kirjavahemärk või paus), mis jagab värsiread kaheks eraldiseisvaks, kuid omavahel hästi seotud mõtteks ja annab haikule alatooni.

    Vabamad ja Läänelikumad haikud on loobunud vihjele aastaajast ja kirjeldavad hetke elust enesest ka inimsuhete teemal ja kasutavad erinevait silpide arvu (3+5+3, üherealine, ühesõnaline, vertikaalne vorm, ringvorm, tõmblukk tühikureaga keskel).

    Näited erivormidest:

    ***

    lily:
    out of the water
    out of itself

    bass
    picking bugs
    off the moon
    — Nick Virgilio, Selected Haiku, 1988

    ***

    Whitecaps on the bay:
    A broken signboard banging
    In the April wind.
    — Richard Wright, collected in Haiku: This Other World, 1998

    ***

    meteor shower…
    a gentle wave
    wets our sandals
    — Michael Dylan Welch, HSA Newsletter XV:4, Autumn 2000

    ***

    an icicle the moon drifting through it
    — Matsuo Allard, Bird Day Afternoon, High/Coo Press, 1978

    ***

    tundra
    — Cor van den Heuvel, the window-washer’s pail, 1963

    ***

    beneath
    leaf mold
    stone
    cool
    stone
    — Marlene Wills, the old tin roof, 1976

    ***

                     buoyed up    on the rising tide
    a fleet of head boards    bang the wall
    — John Carley, Magma No 19, 2001

    *Teksti koostamisel on kasutatud Briti Muuseumi 2002. a. väljaannet “Haiku”, mille koostajaks on David Cobb.

  • Rae Golfiklubi visuaalne identiteet

    Golf ei ole lihtsalt sport — see on võimalus välja lülitada, hingata sügavalt sisse ning olla looduse keskel, samm-sammult edasi liikudes nii rajal kui mõtetes. Golfimaailm ühendab täpsuse, rahuliku keskendumise ja looduse puhta ilu.

    Mul on hea meel jagada, et olen loonud uue visuaalse identiteedi Rae Golfiklubile! See projekt oli eriliselt inspireeriv, loodud kujundus toob esile nii Rae Golfiklubi professionaalsuse kui ka selle kogukonna sõbralikkuse. Keskmes on liikumine, roheliste väljakute avarus ja see eriline energia, mis tekib, kui nii noored kui pro’d astuvad rajale, et nautida mängu ja värsket õhku.

    Suur aitäh Rae Golfiklubile usalduse eest — rõõm ja au oli sellele teekonnale oma loominguline panus anda!

error: 2026 © Copyright Kristin Braks