Sõna kunst saab kasutada laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiemas tähenduses, nimetuse kaunid kunstid all mõistetakse kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusikat, ilukirjandust, tantsu-, näite- ja filmikunsti. Kitsamas tähenduses paigutatakse mõiste kunst alla traditsioonilised kunstiliigid kujutav kunst (maalikunst, skulptuur, graafika), arhitektuur ja tarbekunst, aga ka uuemad visuaalse kunsti alaliigid nagu arvutikunst, fotokunst jne.
Sõna kunst on eesti keelde tulnud saksa keelest, kuid kasutatakse ka läänemeresoome algupära sõna taie. Sõnal kunst on eesti keeles mitu tähendust:
- kunst kui loominguline tegevus (kirjanduse, muusika, kujutava kunsti jne vallas), mille tulemusena sünnivad kunstiteosed;
- kunst kui oskus, meisterlikkus, vajalike võtete valdamine;
- kunst kunstlik, st mitteloomulik, tehislik.
Kunsti arengut ja muutumist läbi erinevate ajastute uurib kunstiajalugu.
Kunst tekkis koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi. Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks.
Tihti tajutakse kunstina selliseid inimeste tehtud või ümber kujundatud esemeid (artefakte), millel puudub praktiline otstarve. Loe edasi…
Nii kunsti mõiste kui kunstniku roll on aja jooksul läbi teinud muutusi. see on pidevas muutuses praegugi. Kunst on tihedalt seotud kultuuriga, mis on eri rahvastel ja rahvustel erinev.
Religioossel eesmärgil loodud esi-, vana- ja keskaja kunstiteosed polnud mõeldud eelkõige silmailuks, vaid teispoolse elu sisustamiseks, kõrgemate jõudude (jumala) mõjutamiseks või usuga seotud kujutelmade visualiseerimiseks. Jõukamate tellijate kaudu hakkas kunst levima ka kodudesse. Koduseinte kaunistamiseks loodud kunst ilmalikel teemadel oli esialgu mõeldud vaatamiseks üsna kitsale ringile. 19. sajandil rajati Euroopas hulk kunstimuuseume ja kujutava kunsti teosed pandi publikule vaatamiseks näitusesaalidesse, nii muutus kunst järjest populaarsemaks ka lihtrahva seas.
Suur muutus kunstiteose mõistes tuli 20. sajandil. Prantsuse-Ameerika kunstnik Marcel Duchamp leiutas mõiste ready-made ehk valmis objektide toomise näitusesaali. Tema 1917. aastal „Purskkaevu“ nime all esitletud teos, mis oli tegelikult tavaline pissuaar (vt foto üleval), põhjustas kunstimaailmas tõsise vapustuse. Ettekujutuse traditsioonilisest kunstiteosest on pea peale pööranud ning kunstiteose mõistet laiendanud arvuti- ja internetiajastu. Üldlevinud on tänapäeval nn institutsionaalne kunstiteooria ehk arusaam, et kunstiteos on see, mida kunstina pakutakse.
Kunsti analüüsides tuleb alati arvestada ajastut ja kultuuri eripärasid, mil taies loodi, see annab võtme kunstniku ja tema loomingu mõistmiseks just sellel ajahetkel. Iga kunstiteost tuleb vaadelda konkreetses ajas, et mõista tema tähendust ja rolli. Kunstiteoste tähtsus muutub ajaloos. On hulk näiteid, kuidas omal ajal tunnustatud kunstnikud ja imetletud maalid tänapäeval erilist huvi ei ärata või vastupidi – avastatakse päris uusi või hinnatakse ümber kunstiteoseid, mis varem tähelepanu pole pälvinud.
Igal kunstiteosel on oma saatus. Enne muuseumi jõudmist ning kuulsaks saamist on teos reeglina olnud kellegi eravalduses. Mõne teose kuulsaks saamisele võivad kaasa aidata ka juhuslikud asjaolud (näiteks „Mona Lisa“ varastati Louvre`ist 1911. aastal ja järgnenud otsingute ning taasleidmise järel kasvas tema kuulsus tunduvalt).